A cover photo

Käsilased

Oli hilisõhtune septembrikuu päev. Väljas peksis tuul. Valitses öötvõttev hämarus. Ning mina istusin Põlvamaa metsade vahel, klõpsides televiisoripulti. Ja siis, mu elu muutus.

Mida ma nägin. Idiootsus, lapsikus, nunnudus, banaanid. Oli käimas film Käsilased.

Filmi sisu ei maksa isegi mainida, sest see pole oluline. Sest nagu kõik teavad, oluline pole sihtkoht vaid tee. Ja see tee oli justkui Lõuna-Eesti asfaltee kuumal suvepäeval – vapustav.

Saab palju lapsikut nalja, mis on suuresti ka just vanematele vaatajatele suunatud. Saab kuulda vahvaid (kaver)laulukesi arusaamatus keeles. On palju kaost, naeru ning nunnudust.

Mis teeb veel minionid ja terve seeria meeldivaks vaatamiseks, on tõsiasi, et seal valdavalt puuduvad need lookaarele üldjuhul kuuluvad madalhetked. Need küll on, aga need ei ole üldsegi nii madalad kui mõneski teises multikas. Ja kui mina vaatan filmi, siis ma ei taha mingit õpetliku kaasahaaravat lugu, vaid head kelbast.

Seega julgen soovitada, äärmiselt hea teraapiaravimi päevadeks, mil vajad natukene turgutust.